Parimad kodud asuvad alati vee ääres, on Kongslundi lastekodu hoolitsev perenaine Magna Ladegaard oma hoolealustele ikka ja jälle öelnud. Ent selles majas, kus nemad elavad, ei ole sugugi kõik nii pilvitu, kui esmapilgul näib.
2001. aasta 11. septembri varahommikul leitakse Kopenhaageni lähistel ühelt rannaribalt tundmatu naise surnukeha. Naise vahetus läheduses on viis kummalist asja, mis näikse temaga kuidagi seotud olevat – raamat, pärnaoks, köiejupp, murtud kaelaga lind ja foto Kongslundi lastekodust. Läheb veel mõni tund, New Yorgi kaksiktornid kukuvad kokku ja maailm muutub kõikide silme all, nii et esialgu väga tõsiseks peetud juhtumi uurimine ununeb sootuks.
Palju aastaid hiljem saavad kuus Kongslundi lastekodu kunagist kasvandikku ja hiljem eri peredesse lapsendatud inimest kummalised anonüümkirjad, kus vihjatakse, et Taani esinduslastekodu abil võisid mõjuvõimsad isikud valgust kartvaid saladusi varjata. Magna Ladegaardi lapsendatud tütar Marie Ladegaard otsustab välja uurida, millega aastaid tagasi tegelikult lastekodus tegeldi. Ent võib-olla olnuks parem tagajärgi silmas pidades tõde siiski oma aega jätta…
Skandinaavia krimikirjanike ühing tunnustas Taani kirjaniku Erik Valeuri romaani «Seitsmes laps» 2012. aastal parima Põhjamaade krimiromaani auhinnaga.
