Dokumentaalromaan Eesti sensitiividest, sellest värvikast ja kirevast seltskonnast oma ajas - see on mul mõtteis mõlkunud juba kümme aastat. Siin ta siis nüüd on. Ma ei ole seadnud eesmärgiks mitte niivõrd kujutada võimalikult kõiki tuntumaid sensitiive - vastasel korral poleks see romaan, vaid olukirjeldus -, ent tõsi ju on, et enamus neist siin lehekülgedel ka liigub ja kõneleb, kas või kõrvaltegelase rollis. Dokumentaalsust mõistan mitte just tähenärijalikus mõttes - mõni pedantsem asjaosaline võib ju protesteerida, et üks või teine kõnelus leidis aset üldsegi mitte õhtul, vaid hoopis järgmisel hommikul või järgmisel aastal. Selliseid ümberpaigutusi olen teinud, lähtudes materjali fabuleerimise vajadusest, et niigi fragmentaarseina mõjuvad lõigud saaksid terviklikumad. Tähtsam on ju, et iga siin esinev kõnelus tõesti toimus või vähemasti oleks võinud toimuda...
