Monograafia on ümbertöötatud ja täiendatud variant autori 2011. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst «Eesti sõjaväe ohvitseride ettevalmistamise süsteemi kujunemine ja areng 1919–1940» Eesti Vabariigi sõjakoolide kasvandikud moodustavad iseseisvusaastail loodud professionaalide grupi (sündinud 1900–1919), kelle teenistus- ja elukäik väärib riiklikku järjepidevust silmas pidades ka ajalooteaduslikku tähelepanu. Nende elusaatus kujunes 20. sajandi tõmbetuultes kui mitte traagiliseks, siis enamasti üsna keeruliseks. Uurimuse üks eesmärke oli lisaks faktoloogia täiendamisele tuvastada ka ideid ja arusaamu, mis kujundasid vabariigi-aegse ohvitserkonna kollektiivset vaimulaadi ja teenistuskultuuri ning jälgida allikate alusel nende kujunemist ajas.

Vaatluse all on ka Eesti iseseisvusaja sõjakoolides (põhi)ettevalmistuse saanud ohvitseride kaader. Väljaande lisadesse on koondatud aastatel 1919–1940 Sõjakooli, Mereväe Kadettide Kooli ja Sõjaväe Tehnikakooli kaadriohvitserina lõpetanud kokku üle 1500 ohvitseri andmestik elu- ja teenistuskäigust.