Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm.

Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid.

Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma.

Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud «Serval» (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.