«Saabusin Tallinna 2. veebruaril 2014. Mul oli peos Eesti saatkonnas vormistatud Schengeni viisaga välispass, kuid passi kehtivusaeg pidi lõppema kuu aja pärast. Pealegi ilmutas Venemaa täitevamet mu välispassi vastu ebatervet huvi ja püüdis seda ära võtta. Seda nõudis FSB. Tšekistid tahtsid, et Kuzitškin unustaks igaveseks, milline on elu Euroopas – aitab, oled küllalt käinud. Aga mina ei andnud passi käest! See oli minu jaoks viimane niit, mis ühendas mind vaba eluga. Nii et tuli kiirustada. Võtsin lennupileti Novosibirskist Moskvasse ja pileti Moskva–Tallinna rongile. Tagasisõidupiletid ostsin samuti – igaks juhuks. Sõitsin ära väikese kotiga, sest läksin tundmatusse, aga suur pagas oleks röövinud jõu edasi liikuda. Jätsin ukselävel hüvasti naise ja pojaga. Naine teadis. Poeg mõtles, et sõidan järjekordsesse komandeeringusse. Tuli välja, et sõitsin ära pikkadeks aastateks ...»
Nii algab Postimehe kolumnisti, poliitpõgeniku ja õpetaja Andrei Kuzitškini elulooraamat «Siberi põgenik. Poliitemigrandi märkmeid», mida võib nimetada ka ellujäämise käsiraamatuks.
