Antoloogia plaatidelt leiab läbilõike Siberi setode lauluvarast: seto laulud, sekka eesti ja vene omi. Salvestused pärinevad aastatest 1987 ja 1988 (salvestanud Igor Tõnurist) ning 2007 ja 2008 (Eesti Rahvaluule Arhiivi välitööd). Setomaalt kaasa toodud laulutraditsioon on enam kui saja aasta jooksul elanud emakultuurist isoleerituna oma elu uues keskkonnas võõraste keelte ja lauludega koos ning säilinud äratuntavalt setopärasena.

19. sajandi lõpukümnendil ja 20. sajandi algul massilise Siberisse rändamise ajal jõudsid ülerahvastatud Setumaalt Siberi väheasustatud aladele ka Eesti-Vene piiril elavad setod, kes on ajalooliselt kuulunud vene mõjusfääri ning olnud õigeusu kiriku liikmed. Setode elupaigaks sai Ida-Siber, Jenisseiski kubermangu (nüüd Krasnojarski krai) Kani ja Mana jõe vaheline ala Sajaanide eelmäestikus. 21. sajandi algul elasid Siberi setod kompaktsemalt koos Krasnojarski krai Partisanski rajooni külades Hait, Bulatnova ja Krestjansk (vn Хайдак, Булатновка, Крестьянск).