«Kogu veekangas oli olnud üldine sära ja sätendus, verstade tagantki kustusid silmad seda vaadates. Nagu oleks päike ise maha tulnud ja kõndinud Vargamäe jõel, mis keerleb soode ja rabade, nurmede ja metsade keskel ja läheb ikka edasi, aina edasi kõigest läbi, kas või ilma otsani».
Nõnda räägib oma koduloodusest Anton Hansen Tammsaare, kes sõnul pilte maalides on pannud neisse nii värve, helisid, lõhnu kui ka kõige hellemaid tundeid – tükikese iseendast. Need pildid annavad elutruu ettekujutuse sajanditaguse Kõrvemaa loodusest niisugusena, nagu seda nägid ja kogesid toona tema rüpes elanud inimesed juba karjalapse east.
See raamat vahendab valimiku looduskirjeldusi Tammsaare teostest, eeskätt neid, mis tuginevad lapsepõlvemälestustele.