Raamatusse valitud loengutest moodustub tervik, milles korduvateks märksõnadeks on kaduvik, igavik, tõde ja vabadus, aga ka kordumine ise – ajalugu loov paradoks: inimese kustumatu janu uue järele ning vähemasti sama kirglik kadunud kuldaja igatsus. Nendes ettearvatavalt ettearvamatutes voogudes on kindel vaid üks: me kõik sureme. Kuidas pühitseda meile kingitud aega? Kas kaduviku kaudu on võimalik, kasvõi vilksamisi, näha meis endis peituvat igavikku? Selle kõige üle juurdleb Tõnu Õnnepalu oma Ööülikooli loengutes – ja teeb seda hästi! Nende mõtete inimlikul piiratusel on mõnus hällitada omaenese jumalikku piiritust.

Raamat algab [i:127563] mahuka intervjuuga, kus Õnnepalu avab oma teoste, elu ja ideede tausta. See raamat annab lugejale võimaluse leida rahulik hetk iseendaga.

Sõnad on kitsad. [i:436]l on üks värss:

Oh sa sõna, väike sõna
sissepoole kitsas maa.

Sõnu on vähe, alati jääb nendest puudu. Aga ei aita, kui neid panna juurde, vaid hoopiski see, kui neid võtta vähemaks – siis saab seda sõna rohkem. Maailma ja olemist neisse võtta ei saa, justkui. Aga justkui saab ka. See on üks lõputu katse ja haaramine, tegelikult ikkagi mingi vaikuse järele, mis on sealpool sõna. Aga see sõna peab seal ees olema, et sinna vaikusesse jõuda. Ta on nagu vaikusesse viiv värav – sellesse mõttevaikusesse, mis seal taga siis võiks avaneda. Muidu on lihtsalt loba. Tõnu Õnnepalu