Autor iseloomustab romaani nii:
«Pinna jalge alt kaotanute maailm on siinsamas, teiste kõrval. Kes on teised? Ja kes on esimesed? Justkui mitu erinevat Eestimaad. Me ei suhtle üksteisega, ei puutu kokku. Ma ju ei tea, kuidas elavad kodutud, kuigi näen neid peaaegu iga päev. Ma ei tea, kuidas elavad riigikogulased, kuigi olen vahel arvanud, et neil tuleb ette tapvalt igavaid päevi ja nii mõnigi tahaks sealt ehk mõnikord ära. Ma ei kohtu nendega, ka ministrite ja sadamajuhtidega. Ma käin siin linnas jalgsi või sõidan ühistranspordiga, nemad ametiautode või taksodega. Vahel tundub, et nad ei näegi rahvast, neil on kinnine suhtlusring, millest väljaspool asub neile võõras maailm, tundmatu Eestimaa. Äkki nad arvavad, et nemad ongi rahvas, kõik teised aga kõrvalised, asjasse mittepuutuvad virisejad. Loodan väga, et eksin rängalt.»
See on raamat lihtsate inimeste rõõmudest ja lootustest, lohutustest ja tõdemusele jõudmisest.