Philologia Estonica Tallinnensise kuues number keskendub kultuurimuutustele, mis toimusid Eestis nn siirdeajastul.

Siirdeajastu algas sotsialistliku süsteemi lagunemisega Ida- ja Kesk-Euroopas 20. sajandi lõpul ning kätkes põhjapanevaid muutusi nii poliitikas, majanduses, tehnoloogias, kultuuris kui ka argielus. Selle perioodi kultuur ehk siirdekultuur on samuti üleminekulist laadi: siin põimuvad ja põrkuvad keerukal moel vanad, sotsialismiaegsed, ning uued, lääne kultuurist mõjutatud väärtused, identiteedid, arusaamad ja sümbolid.

Philologia Estonica Tallinnensise teemanumber vaatlebki neid siirdekultuuris toimunud muutusi, keskendudes ennekõike kirjandusele, tõlkimisele ja kirjastamisele ning visuaalkultuurile.

Artiklid käsitlevad Gohar Markosjan-Käsperi romaane (Aigi Heero), eesti punkluulet (Piret Viires), tõlkekirjanduse olukorda siirdeajastul (Triin van Doorslaer), Andrus Kivirähki ja Monique Roffey teoseid ökokriitilisest vaatenurgast (Maris Sõrmus, Suliko Liiv), 1990. aastate lehekoomikseid (Mari Laaniste), eesti performance'i -kunstnike esimesi esinemisi Soomes (Liis Kibuspuu) ning sildu ja konflikte ida-lääne kunstiteljel 1990. aastatel (Raivo Kelomees). Numbri avab Luule Epneri ja Piret Viirese üldistav artikkel siirdeajastu kultuurimuutustest.

Teemanumber võiks olla oluline lugemisvara kõigile, keda huvitab siirdeajastu laiemalt ja eriti arengud 1990. aastate eesti kultuuris.