August Gailiti (1891–1960) päevakajaline kaastöö ajalehtedele annab võimaluse näha kuulsa kirjaniku üsna varjatud külge – tema elulugu on kujundanud ja määranud nii Läti-Eesti piiriala kirev päritoluliin kui ka kaks maailmasõda.
Läti-teema valitseb raamatu esimeses osas. Teise ossa paigutatud Esimese maailmasõja sündmuste ja järgnenud Vabadussõja episoode on ta kirjeldanud sõjakirjasaatjana, teise sõja ajal on ta pigem vaikinud. Kahe sõja vahel on ta seigelnud Euroopas, kirjeldanud andunult, kuid ikkagi muigelsui sealseid kunstirikkusi ning vahest kummalisigi inimsuhteid.
Autorit tsiteerides: «Inimesed on nagu nisuväli: ühed kõrred kasvavad kõrgeks ja nende pead on rasketest teradest lookas, teised jäävad kängu ja nad karjuksid tigedusest, kui nad oleksid inimesed. Hea seegi, et mitte iga tige väljendus su kõrvadeni ei ulatu.»
