Käesolev raamat on Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna tuumiku moodustanud ehituskonstruktsioonide kateedri vennalikust perest, kes sisuliselt pani aluse Eesti ehitusteadusele.

Millegipärast ei ole tänaseni piisava selgusega kirjutatud ja räägitud, missugune oli tehnilise kõrghariduse roll Eesti taasiseseisvumise ettevalmistamisel. Raamat üritab seda lünka täita kirjeldades ehitusala teadlaste tegevust.
Autor annab ülevaate ehitusinseneride ja neid koolitanud õppejõudude tegevusest, mille tulemusena loodi terasest ja betoonist vundament iseseisva Eesti taastamiseks. Ligemale poole sajandi jooksul tehtud hiigeltöö on peidetud teraskonstruktsioonidesse, betoontaladesse, sildadesse, laulukaart pingestavatesse trossidesse ja kõrgelt koolitatud inseneride eetilistesse tõekspidamistesse.
Raamatu peatükid ei kujuta endast ranges kronoloogilises järjekorras aruannet möödunud aastakümnete sündmustest. Siit leiab mõtisklusi ja kokkuvõtteid sellest, mis autori ning ajas ja ruumis tegutsenud sillaehitajate arvates võiks pakkuda huvi nii tänastele tudengitele kui ka homsetele inseneridele ja tavalugejatele läbi aegade.