Ei öelda ilmaaegu, et ilu on vaataja silmades. Kes vaatab hinge, kes ihu... «Silmade» tegelased võivad esmapilgul tunduda sadistlikena, kuid hoolikalt vaadates saab hingeilu näha isegi Mõrva-Miisus ja laibalahkajas, kes silmamune kaminaservale asetatud purgis hoiab. Põnevas ning kohati hingekriipivas teoses nihutatakse paigast moraali piire ja mängitakse surmaga nii otseses kui kaudses mõttes.
«Ta on haige inimene, kes kogub inimeste silmi ja siseorganeid ning tapab külmavereliselt kõiki, kes teda mingil moel häirivad,» tuletas mõistuse hääl Miisu alateadvuses meelde. «Ta on olnud mu parim sõber juba kümme aastat,» vaidles Miisu iseendaga, «keegi meist pole täiuslik.»
«Kas sa teadsid, et igal aastal jääb teadmata kadunuks umbes kakskümmend inimest?» küsis Pini. «Seda siis meie riigis. Pisikese kodumaa kohta on see arv päris suur, umbes üks kuni kaks inimest ühe kuu jooksul. Neid ei leita kunagi üles.» Pini tõstis pea ja vaatas Miisule silma. «See tähendab, et minu õlul on ainult murdosa kogu süükoormast. Omakohus oli, on ja jääb. Seaduse peale loodavad ainult lollid.»
