2011. aasta kevadel võttis Jon Katz vastu telefonikõne, mis seadis kahtluse alla kõik tema arusaamad halastusest ja kaastundest. Loomakaitseametnik oli leidnud ühest New Yorgi osariigi põhjaosas asuvast farmist hooletusse jäetud eesli ning lootis, et Jon ja tema abikaasa Maria on nõus loomakese endale võtma. Jonil polnud plaanis tuua oma koju, Bedlami farmi, veel ühte asukat, liiati väga haiget eeslit. Aga kohe, nähes Simonit, tundis ta temaga äärmiselt tugevat sidet. Simon läks talle sügavalt hinge. Nii otsustasidki Jon ja Maria eesli enda juurde võtta.

Simoni paranemise teekond ei olnud kergete killast. Loom oli nõrk ja alatoidetud ning vajas peaaegu lakkamatut hoolitsust, aga Jon oli otsustanud aidata tal terveks saada. Jon söötis Simonit käest, luges talle ette raamatut, viis teda jalutuskäikudele ning isegi puistas talle südant nii nagu vanale usaldusväärsele sõbrale ja Simon hakkas imekombel, just nagu samaga vastates, õpetama Jonile kaastunde tõelist tähendust, näitama viise, kuidas see võib inimese elu muuta.

Simonilt saadud õppetund lahkusest ja empaatiast tõi Joni ellu Iirimaalt pärit hättasattunud borderkolli, kes vajas kodu, pimeda poni, kes oli viisteist aastat elanud lageda taeva all, ning uue farmi, kuhu koos Mariaga kolida. Nii nagu tuntud kangelased – don Quijotest Shrekini –, kes astusid eluraskustele vastu koos oma eeslitega, hakkas Jon mõistma kaastunnet ja halastust uuel moel, õppis end avama «mitte üksnes Simonile ja teistele loomadele, vaid inimlikele elamustele. Armastusele, riskile, sõprusele.