Olime asetatud keset ehtsaimat eluteatrit. Kellel silmi ja eeskätt südant jätkus – võis küllastuseni nautida eksootiliselt algupärast ja ehtsat vaatemängu, mis päev päeva järel meie ees lahti rullus, ei, mitte ainult ees, vaid mis ka võimsa eluvoona tragöödiast tragikomöödiasse, paatoslikust draamast argielu stampi, romantikast sentimentaalabsurdi, melodraamast rõvekoomiksfarssi kaasa kiskus ja viimsegi rakuensüümini sisse elama sundis.
Milline teater, film või raamat saaks pakkuda midagi võistlusvõimelisemat? Ja nõnda me eriti ei tajunudki nende kunstiratsude puudumist. Elu oli kogu oma painava üksluisuse kiuste erakordselt rikkalikku vaheldust ja põnevust täis. Sõna igav ei sobi küll mingil juhul iseloomustama meie enam kui kahte ja poolt tuhandet küüdituspäeva, pigem oli enamik neist hirmutavalt väsitavad oma tõetruuduses pingega, mida tekitas järgmise päeva, järgmise tunnigi aimamatu ootus. Igal juhul oli meie elamuste atraktiivsus maksimalistlikult pesuehtne ja isiklikust seisukohast julgen väita – ja kogemist väärt.