Et ta nimi oli Raat, hüüdis teda kogu kool Unratiks (sks. k pask). Miski ei võinud olla lihtsam ning loomulikum. Üks ja teine õpetaja vahetas vahetevahel oma hüüdnime. Klassi jõudis uus aastakäik õpilasi, avastas tapahimuliselt õpetaja juures mõne eelmise aastakäigu poolt mitte küllaldaselt hinnatud koomilise külje ja nimetas seda säästmatult nimepidi. Unrat kandis aga oma nime juba paljude põlvkondade kestel, see oli teada kogu linnal, ta ametivennad kasutasid seda väljaspool kooli ja koolis, niipea kui ta oli pööranud neile selja. Härrad, kes oma majadesse õpilasi kostile võtsid ja neid õppetöös järele aitasid, rääkisid oma pansionäride kuuldes professor Unratist. (...) Tarvitses vaid kooliõues ta möödudes üksteisele kisada: «Kas ei lehka siin mitte pasa järele?» Või: «Ohoo! Ma haistan paska!» Ja otsekohe kehitas vana ägedasti õlga, ikka seda paremat, teisest hulga kõrgemat, ja saatis oma prilliklaasidest viltuse rohelise pilgu, mida õpilased nimetasid võltsiks, ja mis oli arg ning kättemaksuhimuline: halva sisetundega türanni pilk, kes mantlite voltide vahelt luurab pistodasid.
