See on raamat sõjaväelenduriks saamisest ja eneseteostusest läbi kolme kümnendi, sealhulgas külma sõja taasägenemise aastail ja lõpus.

Poisikesepõlves tärganud unistus lennata reaktiivhävitajal viis Vello Loemaa Paide keskkooli lõpetamise järel sõjaväe lennukooli kaugel Venemaal. Järgnes teenistus piloodina ja pärast sõjaväeakadeemiat juhtivatel ametikohtadel kuni diviisikomandöri asetäitjani polkovniku auastmes. Lisaks Venemaale tuli teenida Ukrainas, Taga-Kaukaasias ja – Hiinaga puhkeda võiva suure sõja õhkkonnas – Mongoolias. Kokku kogunes talle 2150 lennutundi ning 14 lennukitüüpi ja nende modifikatsiooni.

Raamatus on juttu ohvitserikarjääri olemusest ja keerdkäikudest, erinevate lennukite omadustest, lendamise spetsiifilistest külgedest ja seikadest, mille peale tavalugeja ise ei tulekski – kuid ka kodu loomisest võõrsil ning elust-olust eri maanurkades tol Nõukogude impeeriumi aina kiireneva allakäigu ajastul. Tegevustik ulatub aastani 1992, autori naasmiseni Eestisse. Tema osavõtt Eesti kaitsejõudude ülesehitamisest, sealhulgas kaitseväe operatiivjuhi ja õhuväe ülemana, kuni tegevteenistusest lahkumiseni aastal 2011 kindralmajori auastmes on aga juba üks teine lugu.