Emad, te olete imepuud. Te okstelt nõrgub piima ja mett ja igapäevast leiba. Te olete soojus ja valgus ja varjumahedus. Te olete värav olematusest igiolevasse. Te kannate endas unelembust ja elu kirkust. Teist sünnivad esimesed sõnad ja teod, ka need, MILLEST ÜKSKORD SAAVAD VIIMASED.
«Sinule, ema» on Silvia Rannamaa imekaunis poeem emade olemusest ja emaduse tähendusest. Teksti kaunistavad Anne Pikkovi fotod eesti lastest.
