«LAPSEPÕLV alati lummamas meeles, / midagi taga ju nutsin ma ikka – / noorust, kui sattusin kesksesse ikka, / emakeelt, hulpides võõramaa keeles, / kodumaa kaotust, kui sinna ei saanud, / kodumaa muutunust, kui olin naasnud.»
Rein Taagepera oli 11-aastane, kui ta oma teadlasest isa käe kõrval pidi jätma kodumaa ja kodu Tartus. Võõrsil kasvas ja arenes ta läbi Saksamaa, Maroko, Kanada, Kalifornia. Viivuks siirdus ka Soome, et tajuda kodu lähedust. Seda koos oma väljavalitu Marega, kelle hiljutise kaotuse valu on sünnitanud selle luulekogu.
Füüsikust sai ühiskonnateadlane, politoloog – maailma valimissüsteemide paremaid tundjaid. Aga ka poliitik, kes ei käinud sama jalga oma rahva pagulasjuhtidega. Ta oli selleks liiga uuriv, isepäine, üllataval kombel ka väga praktiline – otsides rõhutud kodumaale kas või osalistki kergendust.
Jõudnud viimaks tagasi sünnilinna, viis ta sotsiaalteaduse õpetamise ülikoolis hoopis uuele tasemele. Ent jätkas ka poliitikuna. Ta kandideeris 1992. aastal Arnold Rüütli, Lennart Mere ja Lagle Pareki kõrval Eesti riigipeaks.
Rein Taagepera näol on tegemist üliandeka, väga tundliku kaasmaalasega, kes tajub oma maad ja rahvast ning omaenda kohta selle aegruumis õige mitmekihiliselt, rakendades kõige erinevamaid väljendusviise. Ka luulet. Tegemist on professor
Rein Taagepera (85) esimese luulekoguga.
«EPITAAF. Mu riik alistus / Mu pere põgenes / Mu rahvas jäi / Hoidsin keelt / Hoidsin meelt / Naasta suutsin vaid pooleldi.»
