Luuakambris hakkas kohisema nagu sügiseti mere kaldal, kui lained on hallid ning külmad ja tuul kihutab neid tigedalt ranna poole. Kojamees hakkas trepist üles minema ning vesi järgnes talle. See voolas välja luuakambri uksest ning voogas sõnakuulelikult oma printsi jälgedes nagu mingi pikk sinene toru või tohutu vorst, millel peki- ja parikatükkide aset täitsid kalad, meduusid ja merekilpkonnad. Nagu vilepilli puhuv poiss juhtis kojamees merd trepist üles laste korter poole ja vesi kuulas sõna, liikudes aste-astmelt kõrgemale, laiali loksumata, justkui ümbritseks teda nähtamatu kile...