Siseturism (nii tekst ise, kui ka samanimeline lavastus, millele antud tekstitervik on algimpulsiks) on organiseeritud kontsentratsiooni ruum, kus mängib lugu sellest, kuidas isikut tõendava dokumendita mees rändab mööda ilma. kuidas talle määrati eluaegne riiki sisenemise keeld. kuidas ta sellega midagi peale ei oska hakata ja kuidas ta sellest siis isegi midagi ei mäleta. see on seiklusjutt, mida kõike ta neil reisidel ei kohta. muidugi mõista on see meditatiivne manipulatsioon ja enesetunde küsimus; sisetsivilisatsiooni aktiveerumine kire tulemusel, maharahunemise tulemusel või mitte millegi tulemusel teksti teisendamine inimest defineerivaks metafooriks.

Tekst ilmub paralleelselt kahe raamatuna, nii eesti kui inglise keeles.

kadrinoormets: eelmise aasta detsembris tegi peeter rästas mulle ettepaneku. samal õhtul võtsin mina selle vastu – me ei abiellunud. ma armastan rästast, aga teatrit tingimata mitte – samal õhtul hakkasin ma kirjutama, valmistusin – tekst sai pühendatud rästale. pool aastat hiljem andsin sajase tekstikomplekti talle lugeda ja tutvuda – rästas polnudki liiga vaimustuses, küll aga olin mina. rästas näis skeptiline, esile kerkis draamanäitlejalik umbusk abstraktsete (keha-)mustrite suhtes teatriteksti vormelis; arusaamise mõttes, muidugi. mulle see umbusk sobis, skeptitsism kui magus stardipotentsiaal – teadsin, see seal möödub – rästas pole seisma jäänud – rästas on laululind, peeter on rästas, peeter on laululind.