Alžeerias sündinud prantsuse kirjanik, mõtleja ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat Albert Camus (1913–1960) vaatleb teise maailmasõja päevil ilmunud filosoofilises essees «Sisyphose müüt» absurdi loomust.

Camus' sõnul sünnib absurd inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest. Inimeses on sügav soov õnne ja mõistmise järele, ent maailm on meie soovide suhtes ükskõikne, isegi vaenulik. Nii saab inimene toetuda vaid iseendale.

Inimsaatuse võrdpildiks on lugu Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud Sisyphosest, kelle jumalad määrasid kivirahnu mäetippu veeretama. Niipea kui Sisyphos pingutamast lakkas, veeres kivi orgu tagasi.

See kõik näib ja ongi mõttetu, aga see on saatus, millest meil ei ole pääsu. Olukorra lahendus ei ole Camus' meelest aga elust loobumine, vaid mäss, sest heitlus on ainus, mis võib inimese õnnelikuks teha.