Piirjoon tõelisuse ja fantaasia vahel võib olla väga habras, elu ja surma vahe veelgi hapram. Michael mõistab seda tõde siis, kui ta on koos vanematega kolinud uude elupaika. Lisaks kõigile neile toimingutele, mida nõuab vana laguneva maja kordaseadmine, on perekond mures ka vastsündinud beebi pärast, kes on väga tõsiselt haige. Ent maja juurde kuuluvas garaažis, mis veel nagu ime läbi püsti seisab ja mida teab mis aegadest on kolikambrina kasutatud, avastab Michael midagi erakordset – olendi, kes näeb välja nii kahvatu, kõhn ja hooldamatu, et poiss teda esmapilgul surnuks peab. Teda salamahti toites ja ravides saab aga poisile selgeks, et vastutus endast nõrgema ja viletsama eest on iga inimese kohus. Andes Skelligile tagasi tema elu, saab Michaelist nõnda ka oma pisiõekese elupäästja.

«Skellig» väärib igati omadussõna, mida sageli liiga kergekäeliselt kasutatakse – unustamatu! See on erakordne raamat, õrn, lüüriline, ent samal ajal realistlikult karm ja põnev, see on lugu, mis põleb heleda leegiga veel kaua pärast lõppemistki.