Performansikunstnik astub lavale ja peab ladusa kõne erinevates keeltes, kuid peagi selgub, et ta ise ei saa ühestki sõnast aru. Analoograadio entusiast otsib üles lainepikkused, kust kostavad tontlikud hääled ja salastatud numbrijaamade enigmaatilised ülekanded. Allasurutud elanikkond ühineb rahvuskeele loosungi alla.
Need on mõningad teemad, mida eri kultuuridest pärit kunstnikud, kirjanikud, kriitikud ja fotograafid käsitlevad raamatus «So Communication…».
Raamat räägib kommunikatsiooni võimalikkusest ja keele rollist eri kultuurides ja meediates, pöörates erilist tähelepanu olukordadele, kus ühest või teisest keelest saab etnilis-rahvusliku identiteedi põhialus või peamine võitlusvahend . Meile tuttavate eesti- ja venekeelsete tänavasiltide pildid vahelduvad näidetega kõmri ja bengali keele kõnelejate võitlusest oma keele õiguste eest. Allasurutud keelte probleemidele moodustavad tausta inglise keele domineerimine ja katsed luua universaalset keelt, mida näitlikustavad briti kunstniku Clare Charnley etendused ning taani kunstnike poolt välja pakutud Esperanto keele tund. Tõlkeprotsessi keerukust ja võlu vaatleb poeet Derek Walcotti varasema teksti uuestitrükk. Akadeemilisema poole pealt arutatakse aga selle üle, kas nn China English tuleks võtta inglise keele standartsete versioonide nimekirja.
«So Communication…» on raamat, mis ületab erinevate valdkondade, žanrite ja keeleruumide piire. Kogumik on eelkõige suunatud kunsti- ja kirjandushuvilistele, kuid sealt leiavad endale põnevat lugemist ka keeleõpetajad ja tõlkijad, lühilaineraadiofännid ja rahvuslased ning eriti need, kes ise eri keelte ja kultuuride piirimail tegutsevad.
