Seitsmeks tsükliks jaotuv sonetikogu koosneb enamikus 1978. ja 1979. aastal loodud filosoofilise põhikoega, loodusainelistest, humoristlik-satiirilistest sonettidest.

ÜKSIKLANE

Maavillast kuube kandis ta sel ajal,
kui teised vahetasid uhkeid moode.
Kui püstitati losse ja pagoode,
ta katust paikas oma vanal majal.

Kui teised laulsid valjul häälekajal
üksteisele ja jumalaile oode,
käes vilepill, ta istus piida najal,
ööst lummatud, mis vajus üle soode.

Kui teised korjasid ööd-päevad vara,
kõik kirstud, panipaigad rikkust täis,
tuul lõõtsus läbi tema tühja sara.

Ja siis, kui teistel riid ja taplus käis,
kui ahnusest nad panid üksteist nahka,
ta astus künnivaol ja hoidis sahka.