Jahmatavalt avameelne jutustus täiel rinnal elatud loomeelust filmikunsti ajaloo ühelt kõige ikoonilisemalt näitlejalt.
Laiema maailma jaoks tuli Al Pacino ekraanile nagu supernoova plahvatus. Oma esimese peaosa sai ta 1971. aasta filmis «Paanika nõelapargis» ning 1975. aastaks oli ta mänginud neljas filmis – «Ristiisa» esimeses ja teises osas, «Serpicos» ja «Lämbes pärastlõunas» –, mis polnud mitte ainult edukad, vaid kujunesid filmiajaloo verstapostideks. Need rollid said legendaarseks ja muutsid tema elu igaveseks. Pärast Marlon Brando ja James Deani debüüti 1950. aastate lõpu poole polnud ükski näitleja nii jõuliselt filmikultuuri sisenenud.
Pacino oli selleks ajaks kolmekümne viiene ja elanud juba mitu elu. New Yorgi avangardteatri näitlejana oli ta elanud boheemlikult, teenides elatist juhutöödega. Teda kasvatasid tuliselt armastav, aga vaimselt ebastabiilne ema ja ema vanemad, pärast seda kui tema isa nad Pacino poisipõlves maha jättis. Aga tegelikult kasvatasid teda South Bronxi tänavad ning pööraste ja ulakate sõprade kamp, kellega ta ringi jooksis ja kelle vaim temast kunagi ei lahkunud. Kui üks õpetaja märkas tema näitlejaannet ja utsitas teda astuma kuulsasse New Yorgi etenduskunstide keskkooli, oli liisk langenud. Headel ja halbadel aegadel, vaesuses ja rikkuses, valus ja rõõmus oli näitlemine tema elupäästja, näitlejaskond tema hõim.
«Sonny Boy» on mälestusteraamat mehelt, kellel pole enam midagi karta ega midagi varjata. Kõik suured rollid, olulised koostööd ja tähtsad suhted on saanud asjakohast tähelepanu, nagu ka igikestev konflikt loomingu ja kommertsi vahel. Ent seda raamatut läbiv kuldne lõng on armastuse ja sihikindluse vaim. Armastus võib sind alt vedada ja oma ambitsioonides võid sa lüüa saada – eredalt sinu peale langev valgus võib tuhmuda. Aga Al Pacinol oli õnne armuda jäägitult oma kunsti, enne kui tal oli udusematki ettekujutust sellest, milliseid maiseid rõõme see pakub, ning tema armastus ei kustunud kunagi. See ongi kõige olulisem.
Näitleja ja lavastaja Al Pacino on Ameerika lava- ja filmimaailmas ainulaadne kuju. Ta on kasvanud New Yorgis South Bronxi linnaosas ja õppinud etenduskunstide keskkoolis ning Herbert Berghofi stuudios Charles F. Laughtoni ja Actors Studios oma mentori Lee Strasbergi käe all.
Teda on üheksa korda nomineeritud filmiakadeemia auhinnale, sealhulgas «Ristiisa», «Lämbe pärastlõuna», «Serpico», «Ristiisa» teise osa ja «Iirlase» eest, ning 1992. aastal sai ta filmi «Naise lõhn» eest parima meespeaosatäitja Oscari. Teda on üheksateist korda nomineeritud Kuldgloobusele ja ta on võitnud neli, kolm korda Tony auhinnale ja võitnud kaks ning kolm korda Emmy auhinnale ja võitnud kaks. Ta on saanud ka prestiižse Obie auhinna.
Pacinole on omistatud Kennedy etenduskunstide keskuse elutöö auhind, Ameerika filmiinstituudi elutöö auhind, riiklik kunstimedal president Obamalt ning Kuldgloobuse Cecil B. DeMille’i auhind eluaegsete saavutuste eest.
Ja ühel õhtul laval see juhtus. Mulle ilmutati väljenduse jõudu nagu ei iial varem. Ma ei teadnud seda tahtagi. Selles ongi asja võlu. Sa ei otsi seda. Ma teen suu lahti ja mõistan kuidagi, et oskan rääkida. Sõnad tulevad ja need on Strindbergi sõnad, aga ma ütlen neid nii, nagu oleks need minu enda omad. Maailm on minu ja tunded on minu ja need ulatuvad South Bronxist kaugemale. Tulin tuttavast kohast ära. Tulin millegi suurema hulka. Leidsin, et minus on enamat, mingi aimus, et ma kuulun tervele maailmale, mitte ainult ühele kohale. Küsin endalt, mis see on. Näib, nagu kerkiksin maast lahti. Mõtlesin, et jah, see ongi see. See on siinsamas, ma saan käe välja sirutada ja seda puudutada. See on olemas ja ma tean nüüd, et see on võimalik. Tol hetkel olin ma järsku universaalne.
Teadsin, et nüüd ei pea ma enam muretsema. Söön, ei söö. Teenin raha, ei teeni. Olen kuulus, ei ole. See ei tähendanud enam midagi. Ja selles ametis on sul vedanud, kui sa sellest ei hooli. Uks avanes, mitte karjäärile, mitte edule ega õnnele, vaid energia elavale vaimule. Mul lasti vaadata iseendasse ja mul ei jäänud üle muud, kui öelda: see on see, mida ma lõputult teha tahan.
