««Sotsiaalküsimus» pole midagi sellist, mis oleks praegusel ajal inimelus üles kerkinud ning mida praegu paar inimest või parlament võiksid lahendada ja oleksid lahendanud. See on kogu tsivilisatsioonielu üks koostisosa ning, kord tekkinuna, jääb püsima. Seda tuleb maailma arengu igal hetkel uuesti lahendada, sest inimene on uuemal ajal jõudnud olukorda, mis laseb sotsiaalsetest korraldustest ikka jälle antisotsiaalseil esile kerkida. Sellega tuleb pidevalt uut moodi hakkama saada. Nii nagu pärast küllastumist tekib organismis mõne aja möödudes ikka jälle nälg, nii jõuab sotsiaalorganism korrastatud suhetest korrastamatuseni. Nii nagu puudub selline toiduaine, mis küllastaks kõikideks aegadeks, puudub ka universaalravim, mis sotsiaalsuhted alati korras hoiaks. Kuid on võimalik luua sellised inimühendused, kus elava ühistöö läbi antakse olemasolule ikka jälle sotsiaalne suund.
«Sotsiaalküsimust» käsitletakse selles raamatus kui majandus-, õigus- ja vaimuküsimust. Autor usub teadvat, kuidas majandus-, õigus- ja vaimuelu nõudeist tuleneb selle küsimuse «tõeline kuju». Vaid niisugusest tunnetusest võivad lähtuda impulsid nende kolme ala eluterveks kujundamiseks sotsiaalse korra piirides.
Inimkonna arengu vanematel aegadel kandsid sotsiaalsed instinktid hoolt selle eest, et need kolm ala lülituksid sotsiaalelu tervikusse tolleaegsele inimloomusele vastaval viisil. Praegusel arenguetapil seistakse vajaduse ees püüelda niisuguse liigenduse poole sihiteadliku sotsiaalse tahte kaudu.»
Rudolf Steiner