Eesti arhitektuuriajaloos kipuvad hilisnõukogude postmodernismi käsitlused lõppema 1980. aastate keskpaigaga ning taasiseseisvunud riigi arhitektuurilugu jutustatakse enamasti alates 1990. aastate keskpaigast. Nende kahe perioodi vahele jääb tühimik, kus ehitustegevust toimus tõesti märkimisväärselt vähem. Sellegipoolest oli tegemist väga olulise ajastuga, mil toimus erakordselt aktiivne uue ühiskondliku ruumi loomine ja kujutlemine, avaliku sfääri formeerumine ning ruumilise keskkonna ja subjekti suhete ümbermõtestamine, mis mõjutab meie ruumikultuuri tänapäevani.

Doktoritöö esitab väljakutse Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo senisele periodiseerimisele, keskendudes just vahepealsusele ehk interreegnumile kahe selgepiirilise ühiskondliku formatsiooni vahel, vaadeldes seda mitte ajutise üleminekuna «normaalsusesse», vaid spetsiifilise ja iseväärtusega ajastuna. Sel dünaamilisel perioodil jätkusid ühelt poolt mõned hilisnõukogude ajast pärit praktikad, teisalt aga kohanduti kiirendatud tempos muutuvate sotsiaalpoliitiliste oludega, omandati ja tõlgendati läänest saabuvaid mõjutusi ning kujutleti uut demokraatlikku ühiskonda toetavat ruumilist korraldust. Üleminek ühest ruumilisest režiimist teiseks toimus mitte selgepiirilise katkestusena, vaid pigem hüplikult, hägusalt ja hübriidselt. Doktoritöö näitab, kuidas uue ruumi tootmine leidis sel perioodil aset väga mitmesugustel ja omavahel põimunud tasanditel, käsitledes nii ehitatud ja planeeritud ruumi, selle visualiseerimist ja etendamist kui ka teoreetilist mõtestamist ja refleksiooni.