Kui paluda mõnel mõttetarkade rühmal, ükskõik kas idas või läänes, nimetada filosoofilisi teoseid, mis on jätnud neile kõige kauakestvama mulje, siis kaasab enamik neist sellesse loetellu ka Spinoza «Eetika». See raamat, mida filosoof ise kirjeldas kui püüet esitada «tee sisemisele vabadusele», on kahtlematult üks sügavamaid ja põhilisemaid teoseid kogu filosoofilises kirjanduses. Õpetada inimest olema oma kirgede ja emotsioonide peremees -- niisugune on lõppkokkuvõttes «Eetika» eesmärk. Inimest valdavad võimsad ja vastuolulised tundmused nagu hirm ja lootus, armastus ja vihkamine, kaastunne ja süümepiin. Ainus vabanemisvõimalus nendest siseheitlustest on veel tugevama tundmuse kogemine: amor dei intellectualis (jumala intellektuaalne armastus). Kuidas saavutada see summum bonum, suurim inimlik hüve, hoolimata kuulsusejanu, ahnuse ja seksuaalkire konfliktsetest ihadest, olla suuteline vaatlema igapäevaelu panoraami sub specie aeternitatis (igavikulisest vaatepunktist) -- see on Spinoza peaeesmärk ja tema kaalukas panus mõtteteadusesse.
