Raul Meele 60ndatel valminud konkreetse luule remixid KIWAlt väljendavad teksti, teadvuse ja taju suhteid, modelleerivad seisundit, kus keel ja tekst väljendavad midagi enamat ülalpool oma funktsionaalsust. Algoritmidele delegeeritud tekstide muutmine mikrotasanditel arendab edasi psühhedeelseid visioone laiuvatest infoväljadest ja energeetilistest tasanditest. Eksperimentaalne tekstikäsitlus seostub teksti suveräänsuse, sõna materiaalsuse, konkreetse luule ja keele eneserefleksiivsuse teemadega – igapäevastest ja arusaadavatest märkidest kosmiliste tähemustriteni. Kui tekst vahendab maailma, siis teksti muutmine süvatasandil tekitab uusi tajuolukordi ja loob uusi maailmu.

Konkreetne luule oli tähenduslik nähtus lingvistilise pöörde osana, olles seotud 60-70ndate kontrakultuuri ja non-konformistliku kunstiga. Nii psühhoanalüüs kui psühhedeelne kultuur aitasid teksti vabastada ratsionaalsusest, uurisid selle vahekorda taju ja tunnetusega. Oluliseks muutus ka mitmiktaju aspekt, keele semantiliste, foneetiliste ja visuaalsete elementide ühisväli. Info piiratud leviku kontekstis oli kirjutusmasin kättesaadav tehnoloogia omakirjastuslikkuse ehk samizdati jaoks. Visuaalselt seostus kirjutusmasina šrift ka võimu ja seadusandlikkusega, ametlike käskkirjade mustvalge, tõlgendamist mittesalliva vormiga. Piiratud sõnavabadusega kaasus nn ridade vahele kirjutamine, mis on sümboolne kontekstis, kus keelelt võetakse ära tema esmane, kommunikatiivne funktsioon. Meele kanoniseeritud teoste ümbertöötlemine on neile kummitusliku paralleelelu andmine. Klassikalises kultuuris räägitakse hommage'idest, viimastel kümnenditel remix- kultuurist. Lisaks paljutähenduslikule algmaterjalile on oluline ümbertöötluse tasand. KIWA käsitluses on teksti tootmine «geneetilisel» tasandil seotud glitchi, errori, scratchi, databendingu ja hauntoloogiaga. Tahtmatud kõrvalnähud tehnoloogia puhul on sellel sajandil muutunud omaette esteetikaks, olles reaktsioon tehnoloogilisele utoopiale, nagu eelmise sajandi antikunsti voolud traditsioonilisele kunstile. Tehnoloogiline ja ratsionaalne sisaldab alati iha uue ja unustamatu järele, sellel on ajalooliselt müstilised ja metafüüsilised lingid. Glitch-kummitamine on XXI sajandi psühhedeelne meetod, kriitiline kognitiivne tehnoloogia, mis töötab mustrite «ära kummitamisega.» Anonüümsetesse datavoogudesse ja masinlikesse mustritesse inimese puudutuse tagasitoomine neid skrätšides, teisalt tajule sisendi tootmine, kus mustri sees, tänu pattern recognitioni harjumuslikkusele ilmuvad kummitused või nö «hingestatud olendid», «vedelad tähistajad».