Koletised ei varja end ammu enam lastetubades voodite all või riidekappides, vaid on kolinud meie elu- ja magamistubadesse, esinedes armukeste, elukaaslaste või abikaasadena. Nende laubale ei ole põletatud sõna «OHT», nad tulevad hoopis meeldivates pakendites, mis võiksid kaunistada kõige armastusväärsemaid inimesi. Sotsiaalsete kameeleonidena kohanduvad nad teiste inimeste ootuste ja lootuste järgi ning nõuavad vastutasuks kõike ja mitte kübetki vähemat.
Me kõik oleme neid kohanud. Nad tiirutavad kui näljased haid seltskondlikus vees, olles pidevalt uue saagi otsingul. Nad näevad välja sõbralikud ja lustlikud kui delfiinid, ent käituvad kui halastamatud haid. Nõrgemad langevad esmalt nende lõugade vahele, kuid süües kasvab isu ja kogu habras ökosüsteem võib peatselt muutuda nende toidulavaks, kus on ohustatud igaüks, kes ei erista teineteisest pea kohal tiirutava delfiini või hai varju.
Õnneks on inimkäitumine mustriline, ühe hai tundmiseks piisab teise hai tundmisest. Suutes eristada normaalset väärast, saab igaüks siluda enda suhetest välja ebatasasusi, mis vähendavad rahulolu iseendaga ja teiste inimestega.
Raamat «Suhtekiskjad» toob võrdlusmaterjaliks väär-käitumise, mida vaadeldakse ja analüüsitakse kannatanute isiklike kogemuste näitel. Keegi on toonud korvamatuid ohvreid, et lugeja saaks ohutust kaugusest samastuda tema rolliga, õppida tema loost ja tulevikus säästa ennast halvemast, sest selleks, et õppida tundma enda tugevusi ja nõrkusi, on mõnikord tarvis kohtuda Saatana endaga.
