«Suidpidi» on Anu Kree seitsmes luulekogu, mis viib isemoodi arusaamiste juurde. Tekstides peitub miski, mis justkui päris nii ei saaks olla, kuid leiab seal ometi õige ning elujõulise koha. Raamat räägib ütlemiste ja sõnade tähtsusest, tahab kokku viia nii nende algimpulsi, mõtte, hääle kui ka väljendamatu, jõudes reegleid eirates ka privaatkeeleni. «Suidpidi» ütleb otse, ja öeldu võib muutuda milleks iganes. Kasvõi keerlevateks linnusulgedeks, rändaja-kaevuks või esimeseks käestlastud mõtteks. Ka huumorile on antud vaba voli.

Ühes Anu Kree lühikeses luuletuses öeldakse:
Esimene käestlastud
vist ongi tähtsaim
Tundubki, et need tekstid võtavad mõtte üles just sealt, kus see tavaliselt käest lastakse, ja nõnda ulatuvad nad kirjeldama meeleolusid ja äratundmisi «kiudude vahelt». Seekordne Anu Kree luulekogu on varasemaga võrreldes natuke käänulisem nii eri laadi tekstide poolest – napist lühiluulest kuni proosaminiatuurideni – kui ka meeleoludelt, mis on kohati ekstravertsemad kui Kree luules tavaliselt, samuti on siin selgemini esil koomiline. Kõige selle juures on aga Anu Kree jätkuvalt nüansitundlik ja täpne. Aare Pilv