Dordogne'i müsteeriumidest räägivad miljonid lugejad üle maailma. Miks see nii on ja millised valgustkartvad saladused Prantsusmaa idüllilises St Denis' linnakeses ringi hiilivad, selgub politseiülem Bruno juhtumite esimeses osas.
Turupäev iidses St Denis's Edela-Prantsusmaal. Euroopa Liidu hügieeniinspektorid on kamminud Prantsusmaa turge, samal ajal kui kohalikud peidavad kodus keelatud juustu ja sõimavad Brüsseli bürokraate gestaapoks. Politseiülem Bruno Courreges toetab nende vastupanu. Ehkki siin, kunagises Prantsuse vastupanuliikumise Vichy tagalas, on sellised sõnad nagu «gestaapo« ja «vastupanuliikumine« endiselt väga valusad.
Kui leitakse mõrvatuna vanem meesterahvas, ühe sisse rännanud Põhja-Aafrika perekonna pea, langeb kahtlus kohaliku tohtri pojale, kes tabatakse otse teolt, kui ta natsisümboolika keskel seksimänge harrastab.
Aga Bruno selles teoorias nii veendunud ei ole, tema kahtlustab kuriteo juuri ulatuvat Prantsuse lähiajaloo kõige piinavamasse perioodi, Teise maailmasõja aega, kui valitsesid õudused ja reetmine, mis ässitasid vennad vendade vastu. Tema ülesanne on tapja paljastada – aga kas St Denis' elanikud lasevad tal selleks minevikus tuhnida?
Esimene raamat rahvusvahelist tunnustust kogunud sarjast, mille peategelane on politseiülem Bruno.
Kes on Bruno Courreges?
Bruno valmistab hõrgutisi, käib jahil, ehitab endale ise maja ja kasvatab ise toidu. Ta korraldab oma kodulinnas St Denisʼs paraade, pidustusi ja ilutulestikke, aga hoiab ka korda. Kohalike tennise- ja ragbiklubide tugisambana treenib ta koolilapsi. Bruno leiab üles kadunud koerad, kustutab tulekahjusid, registreerib sünde ja surmi ning valvab parkimiskorralduse täitmist. Aga lisaks hoiab ta ülal keerukat luurevõrgustikku, et üle kavaldada Euroopa Liidu bürokraate kaugel Brüsselis. Perigordi departemangu maarahvas on sajandeid oma foie gras'd ja juuste ja vorste teinud, ammuilma enne seda, kui keegi Euroopa Liidust kuulnudki oli, ega näe vähimatki põhjust hakata nüüd selle eeskirjade ja määruste ees koogutama.
Peale selle kõige püüab Bruno pätte.
Seejuures rakendab Bruno oma isiklikku õiglusmeelt, mispeale tal küll mõnikord sandarmite, politseiuurijate ja kauge Pariisi poliitikutega ütlemist tuleb.
