Paavst palvetas. Ta palvetas oma kabelis, oma residentsi väikeses palveruumis Vatikanis, ta põlvitas altari ees purpuriga kaetud astmetel; ristilöödu pilt vaatas alla tema poole, jumalaema pilt vaatas talle otsa, püha Peetrus piilus pilvede vahelt alla; paavst palvetas kristlaste ja kristluse vaenlaste eest, ta palvetas Rooma linna ja maailma eest, ta palvetas kogu maailma jumalasalgajate eest, ta palus jumalat, et jumal valgustaks tema tahte kohaselt kõigi maade valitsusi, ja ta palus, et jumal ilmutaks ennast ka mässuliselt meelestatud riikide valitsejatele, ta anus jumalaema eestkostmist pankuritele, vangidele, timukatele, politseinikele, sõduritele, aatomiuurijatele ning Hirošima tõbistele ja vigastele, töölistele ja kaupmeestele, jalgrattureile ja jalgpallureile; oma pühitsusliku jõuga õnnistas ta rahvaid ja rasse, ning ristilöödu vaatas valulevalt alla ta poole ja jumalaema vaatas talle naeratades ja kurvalt otsa ning püha Peetrus oli küll maa pealt pilvedesse tõusnud, ent siiski jäi püsima kahtlus, kas ta ülepea taevasse jõudis, sest tee taevasse algab otsemaid pilvede piirilt ja mitte kui midagi pole saavutatud, kui pilvedes hõljud, sest reis pole siis õigupoolest veel alanudki.