Vladislav Titov ei valmistunud kirjanikukutseks. Ta on elukutselt kaevur, mäemeister, praegu mõni aasta üle kolmekümne. Kaevanduses juhtus temaga raske õnnetus: töökaaslasi päästes kaotas ta mõlemad käed. Soov ühiskonnale kasu tuua, olla tööline tööliste keskel õhutas Vladislav Titovi kirjanduslikule tegevusele mõtlema. Oma esimese jutustuse «Surma kiuste» saatis ta ajakirja «Junost» toimetusele, ja toimetus võttis selle vastu, teadmata, et jutustus räägib autorist endast, tema naisest Ritast, arstidest, kes teda ravisid. Jutustusele on määratud leninliku komsomoli auhind.