Lugu tüdrukust, kes avastab koos vanaisa ja vanematega surma saladusi. Koos arutletakse, kuidas surevad taimed ja loomad, miks inimesed surevad, mis saab lahkunust pärast surma ja kuidas tulla toime leinaga. Tüdruk saab teada, millised on eesti matusetraditsioonid ja milline näeb välja peielaud. Kuigi teose teema on kurb, on loo toon siiski helge ja lootusrikas.
Raamat on kirjutatud vanematele, kes soovivad lihtsalt oma uudishimuliku lapsega rääkida elulisest, samas raskest ja kurvast teemast, kuid pole päris kindel, kuidas seda teha võiks. Varem või hiljem puutub iga laps surmaga kokku. Teos julgustab seda elulist teemat ausalt ning lapsesõbralikult käsitlema.
Raamat on ka peredele, kes on kaotanud lähedase ning on segaduses, kuidas sellest lapsega rääkida. Teos aitab mitmetele laste küsimustele ja muredele vastata.
Varsti tuli vanaisa meile külla. Mul oli talle hulgaliselt tähtsaid küsimusi.
«Vanaisa, kas sina sured ka kunagi ära?»
«Kunagi kindlasti. Mitte keegi ei ela igavesti, kõik taimed, loomad, inimesed surevad ühel päeval ära. Kuigi meie naabrimees tundub elavat küll igavesti!»
«Kas naabri-Ivo on surematu?»
«Ah ei, tegin vaid nalja. Ta on lihtsalt väga vana, aga ikka nii kõbus ja särtsakas, et paistab elavat igavesti. Tegelikult sureb kunagi ka tema. Miks sa selliseid asju pärid?» uuris vanaisa murelikult. «Kas vanatädi surm paneb sind nende asjade peale mõtlema või on sul veel midagi hingel?»
