Eriüksuslane Mihhail Lihoi oli üks viimaseid mehi, kes sai Nõukogude Eestis kõrgeima karistusmäära ehk surmanuhtluse. Tema päevik on kirjutatud Patarei müüride vahel, mil mees ootas seal ainsat, mida ta teadis enesele jäänud olevat – oma hukkamispäeva.

Ent isegi vanglamüüride vahele mahub veidike lootust, inimarmastust ning usku, avastas ta oma suureks üllatuseks. Oma loo pühendab Mihhail kõigile neile, kes usuvad, et on seadustest ja korrast üle.