«Just loodusteaduslikult mõeldus tuleb öelda: kui tahetakse midagi uurida, siis tuleb seda ka kogeda. Ent surma ei saa mitte ühegi välise vahendiga läbi elada, sest ta võtab meilt need välised vahendid ära. Niisiis saab surma uurida ainult ühel eeldusel: see on võimalik vahenditega, mis ei asu kehalikus elus.

Miks ei märka me tavaelus midagi oma surematust hingest? Miks katab end see, mis meile võib surmasaladuse avaldada, niisuguse pimedusega?
Ta katab end seetõttu niisuguse pimedusega, sest tavalises hingeelus sünni ja surma vahel me sellest pimedusest elame. Hetkel, mil tahame tungida oma surematuseni, peame oma füüsilis-meelelise kogemise, oma igapäevaelu kustutama. Niisiis, me peame surematuse oma tavateadvusest kustutama, et tavalist füüsilis-meelelist argipäevaelu elada ja kuna tavaline füüsilis-meeleline elu on meil olemas seeläbi, et oma surematuse mõneks ajaks teadvusest kustutame, siis pole põhjust imestada, et me seda, mis võiks meile surma selgitada, ei leia igapäevaelust, mille eest peab surmasaladus jääma varjule.»
Rudolf Steiner