Eesti taasvabanemine ei toimunud ilma vereohvriteta. Eesti vabaduse altarile on ohvriks toodud kõigi nende veri, kes kaitsesid Eestit surmavaenlase hävitustöö eest 1941. aastal. Hiljem võideldi surmavaenlase sissetungi vastu Narva rindel, Sinimägedes, Tartu all, jätkati lootusetut võitlust Eesti metsades viimse meheni. Saatjaks kõigi surmavaenlase poolt hukatute veri, küüditatute piinad ja hauad Venemaal, kümned tuhanded hävitatud Eesti kodud üle maa. «Kes meist ellu jääb – see teatagu tõtt, siis kui aeg selleks tuleb.» Need palju kordi kuuldud sõnad mu kaaslaste suust on mulle volituseks ja kohustuseks, et avaldada seda, mis muidu kaoks koos minuga.
Alfred Käärmann (1922) on sündinud Harglas, õppis 1939-1943 Valga Tööstuskoolis. Oli Omakaitse liige, 1944 mobiliseerituna Saksa sõjaväes. Nõukogude okupatsiooni naastes hakkas end varjama koduümbruse metsades, sai 1945. a. haarangu ajal raskelt haavata. Arreteeriti 1952. a. ja mõisteti järgmisel aastal 25 aastaks vangilaagrisse koos viieks aastaks asumisele saatmisega. Oli laagris 1968. aastani. Alles 1981. a. sai ta elamisloa Eestis.
