Ulmekirjanduse uue laine literatuursel harjal supernoovana kirjandusse tulnud Roger Zelazny (1937–1995) «Surnute saar» (Isle of the Dead; 1969) on üks ta esimestest romaanidest, milles on selgelt näha noore vihase mehe loomingu ehedamaid tahke, teos on pärit perioodist, kui Zelazny võitis ühe ulmeauhinna teise järel (16 auhinda, nende seas 6 Hugot ja 3 Nebulat) ning kirjutas oma parimad romaanid nagu [894] ja „Amberi üheksa printsi“.

Mütoloogiast ja religiooniajaloost ainet ammutav teos käsitleb jumalikkuse ja surematuse teemat. Zelazny küsib, et kui peaaegu surematuks ja kõikvõimsaks saada, milleks siis ikka veel elada? Kas selleks, et oma annet heategudeks kasutada? Oma jumalike võimetega tõesti pärisjumalaks hakata? Kirjanik mõtiskleb jumalaks väljavalituks osutumise üle.

Teos pälvis Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni Nebula preemia nominatsiooni ning võitis 1972. aastal prantsuse ulme aastaauhinna Prix Apollo parima tõlkeromaani kategoorias.

Raamatu pealkiri ja kaanekujundus tõukuvad šveitsi-saksa kunstniku Arnold Böcklini (1827–1901) kuulsast maalisarjast «Surnute saar» (Die Toteninsel).