«Surra, et elada» (ilm. 1926) on prantsuse kirjaniku André Gide'i mälestusteraamat, mille varjamatud ülestunnistused mõjusid omal ajal šokeerivatena. See on Nobeli kirjandusauhinna laureaadi arengu- ja kujunemislugu, mis katab ajaliselt tema lapsepõlveaastad ja noormeheea, kulmineerudes «oma loomuse» (homoseksuaalsuse) avastamisega. Jõukas kodanlikus peres kasvanud, armastuse ja hella hoolitsusega ümbritsetud poiss on nõrga tervisega, tundliku natuuriga, tunneb end kodus üksildasena ja kaaslaste seas välja heidetuna. Väljapääsuks ahistavast tabude ja normide maailmast saavad loodusvaatlused, hiljem kunst ja muusika, seejärel soov ja otsus saada kirjanikuks.
Mälestuspildid kodanlikust vanematekodust, üksildastest mängudest, putukate ja taimede vaatlustest, kunstielamustest, reisidest jm ei ole juhuslikud mälestuskillud. Neid ühendab tähendus, mis liidab nad Gide'i enese-jutustuseks, mille võtmesõnadeks on hea ja kuri, tõde ja vale, valgus ja pimedus.