Jay Gatsby oli noor, nägus ja pururikas. Maailm oli tema ees valla. Ja ta korraldas kõige suurejoonelisemaid pidusid.
Igal nädalalõpul käis suur särav seltskond tema häärberis söömas, joomas, tantsimas ja majaperemehe salapärase mineviku üle arutamas. Kellegi sõnul oli ta sõja ajal Saksa spioon, teiste meelest pärines mõnest Euroopa dünastiast. Oli ta salaviinaga hangeldaja või lausa mõrvar? Gatsby oli ilmunud eikusagilt ja paistis nüüdki keset rahvahulka alati üksi, pilk otsimas piduliste pöörisest midagi või kedagi ...
«Tol õhtul, kui ma esimest korda Gatsby majja läksin, olin mina arvatavasti üks vähestest külalistest, keda oli tegelikult kutsutud. Gatsby juurde ei oodatud küllakutset – sinna lihtsalt mindi.»
«Ja minule meeldib, kui on palju rahvast. Nii on hoopis intiimsem. Väikestel olengutel ei ole kunagi seda omaette olemise tunnet.»
«Hea küll,» ütlesin, «olgu peale tüdruk. Aga seda ma loodan, et temast tobu kasvab. See on kõige parem, mis ühest tüdrukust siin ilmas võib saada – ilus tobuke.»
«Gatsby uskus rohelist tuld, seda ohjeldamatut tulevikku, mis meie eest iga aastaga ikka enam ja enam taandub. Tookord lipsas ta meil käest, aga mis sellest – homme jookseme kiiremini, sirutame käed kaugemale välja ... Ja siis ühel ilusal hommikul ...»
«Niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku.»
