Rahuajastu XVII sajandi lõpul Eestis katkeb järsult 1700. a. puhkenud Suure Põhjasõjaga, mis muutis aastakümneks Eesti ala sõja tallermaaks koos kaasaskäivate hädadega.
Kuid rahuaja normaalsed olud katkesid õieti juba 5 aastat enne Põhjasõja algust, nimelt «suure näljaaja» algusega 1695. a. Pealetulevate sõjakoleduste ja katku kõrval teataval määral tuhmus mälestus rahva seas sellest ühest suuremast looduslikust õnnetusest, mis kunagi on tabanud Eestit ja mille ohvriks arvatakse olevat langenud umbes viiendik rahvast. Ometigi vapustas see õnnetus nii sügavasti meeli, et siitpeale rahvas pidas tema järgi oma ajaarvamist.

Suur näljaaeg 1695-1697 on kõigepealt üks traagilisemaid peatükke Eesti ajaloos. Kuid selle ajastu tundmaõppimise otsesemaks eesmärgiks pole siiski ainult hätta sattunud rahva meeleheitliku võitluse ja osalise väljasuremise kirjeldamine. Tähtsam on asjaolu, et näljaaegse olundi igakülgse tundmaõppimise kaudu avaneb perspektiivirohke võimalus saada igakülgne kujutlus Eesti tolleaegse maa- ja linnaühiskonna elust üldse, selle ühiskonna üksikute klasside majanduslikust ja kultuursest tasemest, kehtiva normistiku kohasusest resp. ta ebakohtadest, valitsuse võimukorraldusest, rahva meeleolust Rootsi võimu suhtes, majanduselu struktuurist ja vastupidavusest, rahvaarvu küsimustest jne., mis lubavad teha tähtsaid järeldusi nii Rootsi ajastu kui ka järgneva aja kohta.

Uurimuse lõppu paigutatud valimikus on pakutud teatav kogu materjale sellest suurest näljahädast ja talle järgnevaist aastaist.
Uurimus ja dokumendid meenutavad rasket aega eesti rahva minevikus ja ta suuri ohvreid, kuna teisest küljest leiame neis külluses üksikasjalisi, valdavas enamikus seni veel avaldamata teateid rahva igapäevase elu-olu kohta. Nii ei puudu ainestikul ka laialdasem kultuurilooline tähendus.