Idamaadest pärit ja kogu maailmas tuntud valmi peetakse üheks vanemaks kirjandusžanriks. Valm on ajaproovile kenasti vastu pidanud ning pole kahtlustki, et ta elab edasi aegade lõpuni. Eri ajastud ning meistrid on küll lisanud oma isikupära ning tõekspidamisi, kuid moraal on jäänud ikka samaks: juhtida tähelepanu inimlikele pahedele.
Ammutades ainest elust enesest, on valm kõikvõimas: ta ei karda kuningat ega kuradit, torkab astla nii kadedusse kui ka kurjusse, põhjendades leebelt oma teravat pilku: «Et mõistu öeldud tõed liig karmina ei kaja, siis vestame ka sellest valmi kujul.»
Inimesele on alati meeldinud end teiste omasugustega võrrelda ja ennast vähemalt naabrist paremaks pidada. Tal on asja võimu ja vaimu tegemistesse, vaese kööki ning rikka tagatuppagi, kõige kohta võtab ta sõna ning kuulutab tõde. Samas ei taha ta enda kohta mingit kriitikat kuulda, nagu juhtus Pärdikuga, kes peeglisse vaatas.
Inimese tuhat nägu on valmides riietatud kord kavala rebase, kord naiivse kana või nürimeelse eesli kuube. Loomade-lindude näiline maailm peegeldab meile meie enda tegelikkust, annab teada igipõlistest vastuoludest tarkuse ja rumaluse, hea ja kurja vahel.
«Valmiraamat» juhib lugeja antiikajast tänasesse päeva, pakub tekste legendaarsest Aisoposest eesti noorte autoriteni. Väga erinevad kunstnikud on raamatut illustreerides lisanud oma värvid ja vaatenurga ehk oma loo.
Uks ammendamatusse valmimaailma, kust loodetavasti nii vana kui ka noor lugeja leiab oma salakambri, on avatud...