Autor loodab, et see lihtne jutustus kahest indiaani lapsest ja nende väikestest kobrastest-sõpradest ei paku mitte ainult veidi meelelahutust paariks tunniks, vaid et see äratab ka mõnes noores vastuvõtlikus hinges selgema ja sügavama arusaamise väikese metsarahva rõõmudest ja valudest, nende tööst, meelelahutusest ja ka sellest, et nende tunded väga sarnanevad meie omadele. Ja veel loodab autor, et isegi mõnes aastatega küpsenud südames võiks see jutustus uuesti äratada suuremeelsust ja kaastunnet nende kohta, kes on väiksemad ja nõrgemad.