Vanaema tõstis ämbri lava alumisele astmelauale, ajas ennast sirgu ja lõõtsutas. Ta väljaveninud rinnad rippusid üle naba. Tahmunud aknalaual pilkus viieliinine lamp, klaas udune. Tsinkämbris ligunesid kase­vihad. «Tuli kah nigu siasilm ... oleks pidand ikke laterna võtma ... Noh, tule nüid seia, ma pesen su ää, siis saad toa juure ... Kus see matsalka kadund on ...» Ilmatu suur vari tõusis ja vajus tahmunud palkidel. Ma teadsin küll, kus matsalka on. Mina selle imeliku nuustiku, millest räägiti, et see on kuivatatud mereelukas, sinna olin pannud. Ma vihkasin sauna. Õigemini kolme tegevust saunas: kuuma leili, pea seebitamist ja taguotsa küürimist. Kõik need toimingud tegid haiget, aga tagumiku pesemine oli ka häbi. «No kus nüid ometi jäänd on ... Mis sa vahid, aita otsida ... Laps kah uimane nigu ...» Vanaema kummardas oiatades, vasem käsi ristluudel, ja kobas tsementpõrandal. Lavaservast kukkus kolinal pika sabaga kopsik. Viimaks hakkas liistakuks kulunud nuustikuots näppu. Olin selle külmaveetoobri serva alla lükanud. Nüüd ei aidanud enam midagi. Mind tõmmati jalgevahele ja vajutati pea ämbrisse. Kuumad reied pigistasid mu puusasid ja rinnad, kaks suurt pehmet looma, matsid mind üleni enda alla. Vanaema võttis lavaservalt raske nukilise tõrvaseebi ja asus tegutsema...