Kogu möödunud suve elasin ma koos perekonnaga maal mere ääres. Ma olin haige, vajasin vaikust ja rahu, ning vaikust ja rahu oli siin tõepoolest küllalt.
Elasin väikeses kollaseks värvitud majakeses, mida ühest küljest piirab kena marjaaed ja teisest küljest hubane õu. Üsna maja lähedal seisab kadakatega kaetud mäeküngas, mille otsas troonib ühtaegu maaliline ja tontlik veskivare. Vesti järgi hakatigi minu sellesuvist elukohta kunagi kutsuma Veskimäeks, Veskialuseks või ka lihtsalt Veski taluks.
Siin ma peamiselt puhkasin, mõtlesin, istusin õues või jalutasin veski ümbruses. Osa sellest, mis siin veski all juhtus, märkisin aga ka paberile üles, ja lõpuks sai kokku käesolev raamatukene.
Autor