Mõninga puhkuse järele püüab punapea oma tööd jätkata, kuid kivi pole vahepeal sugugi kergemaks läinud, koguni raskemana tundub see veeretajale. Katse lõpeb lühikese kärinaga rätsepa selja taga. Pole midagi teha - neetud kivimürakale on otsekui juured alla kasvanud ega nihku ta enam paigast.
«Kurat!» sülgab Kiir tigedalt.
Aga midagi peab tegema, nõutult paigal seista ei kõlba kogunisti, pealegi kui sa veel proovil oled. Suure kivi asemel hakkab Jorh väikesi kive ja kilde tänavale tassima. See töö edeneb muidugi jõudsamini, kuid varsti on sellelgi oma takistus ees.
«Eheei,» hüüab kellamees rehealt välja tulles, «kesse siis nii teeb! Enne ikke suuremad, siis vähemad. Suured tulevad alla, veiksed peale - suuremad enne, veiksed viime pärast raamiga. Ei, ei, pea kinni, külamees!»
«Suured on hirmus rasked,» ajab punapea mokad prunti. «Võta, katsu ise, kas on kerge.»