Selle raamatu autorid Einar ja Elo Ellermaa on isa ja tütar. Elo pani üheksa-aastasena ruudulistele paberilehekestele kirja, kuidas ta vanaema juures oma suve veetis. Need tekstid seisid üle kahekümne aasta isa juures kapis ja kolisid koos temaga ühest korterist teise. Elo oli need jutukesed juba unustanud, aga isa tundis end tema ees võlglasena, sest tema ju palus tütrel oma suveelamused kirja panna, et neist kunagi raamat võiks saada.
Paarkümmend aastat hiljem meenutasid isa ja tütar koos seda suve ning isa kirjutas juurde raamatu algus- ja lõpuosa.
«Isa ja vanaema lubasid Triinul iga päev jäätist osta. Isa ütles esimest korda raha andes, et suvel peab laps kindlasti ühe jäätise päevas saama. Triin küsis, kas isa lubab seda kindlasti. Isa vastas, et lubab. Pood ei olnud kaugel ja Triin tahtis ise jäätist ostma minna. Ta tuli tagasi kilose jäätisekarbiga. Isa imestas, miks Triin nii suure jäätise ostis. Triin aga imestas, miks isa imestas, sest ise ta ütles, et suvel peab laps kindlasti ÜHE jäätise päevas saama ja tema ostiski ju ainult ühe jäätise.»
«Ükskord, kui Triin oli kõhu kõvasti täis söönud, läks ta tuppa ja heitis diivani peale pikali. Vanaema küsis, kas ta laseb leiba luusse. Triin hakkas naerma ja küsis, kas leib läheb nüüd luu sisse. Vanaema rääkis, et vanasti öeldi nii inimese kohta, kes pärast sööki pikali heitis. See ei tähenda, et söögilauas söödud leivaviil luu sisse läheks. Triin hakkas ka tegema nagu vanasti. Kui ta oli söönud, heitis diivani peale selili ja ütles vanaemale: «Ma lasen leiba luusse.»»
