Marie Haava sündis 25. juulil 1881 Virumaal Vaivara kihelkonnas Joala (hiljem Alutaguse) vallas Suure-Soldina külas taluniku tütrena. Ta õppis Soldina valla ja Vaivara kihelkonnakoolis ning Tallinnas Diakonissi Instituudis. Elas kodutalus ja pärast abiellumist samas vallas Samokrassi (hiljem Arumäe) külas. Oli aastatel 1945–1947 Arumäe kooli juhataja. Pärast abiellumist kandis perekonnanime Tõlts. Suri 10. mail 1947 Arumäe külas. Maetud Sininõmme kalmistule mehe ja pisitütre Elisabeth Franziska (+ 1922) kõrvale.
Marie Haava avaldas luuletusi, proosat ja mälestusi alates 1897. aastast «Lindas», «Postimehes», «Sädemetes», «Elus» jm. Sai tuntuks Elly Weltmanni «Eesti Naisluuletaja Albumi» (1897), Karl Eduard Söödi ja Gustav Suitsu antoloogia «Eesti luule» (1910) ja
Auguste Kaarna «Eesti luuleilm» (1913) vahendusel. «Postimehe» juubelialbumis oli tema kohta väike tutvustus ja foto. Luuletaja hauale Sininõmme kalmistul, mis asub Narva-Jõesuu lähedal, püstitas Eesti Kirjameeste Selts talle mälestuskivi. Marie Haava oli imelaps, kes juba 16 aastasena sai oma luuletustega tuntuks. Ta õppis iseseisvalt selgeks 5 võõrkeelt. Avaldanud peaasjalikult värsse, on Marie Haava sulest ka proosat trükki jõudnud. Ta tõlkis prantsuse keelest Dunceli ajaloolise romaani «Maailma lõpus». Ta oli sügavalt usklik, kuid tema värssides on kirge ja usku tulevikku. Marie elutee polnud kerge. Tema ainuke poeg, Rudolf Tõlts oli Eesti Vabariigi ajal kaadriohvitser ning vene valitsuse saabudes saadeti ta 22 laskurkorpuse ridades Pihkva ja Ilmeni järve vahelisse rindelõiku, kus 3543 mehest jäi ellu ligi 500. Rudolf Tõlts suri 1942.a. Kamõšlovi tööpataljonis nälga.
Oma luigelaulu kirjutas haige luuletaja 1946.a. mille andis üle oma sõbrannale, kooli õpetajale.
